Ja oi kui hirmus aeglaselt see algas, - õudus ruudus, kõik magasid, nagu oleks püstiajalabaar
ja mis kõige hullem nr 13 läks üks pühapäeva hommik küll samamoodi nagu surnuvanker.
Tegelikult pole viitsind enam ammu kirjutada. Asi on väga lihtne - Tallinnas ma palju viimasel ajal ei viibi ja kui viibin siis katsun võimalikult palju tegevusi sättida vaid ühele päevale. Seega ma ei pea enam pikalt laialt selle nõmeda ühistransaga võitlema, sest ilmselgelt ei saa see kunagi selliseks. Aga eks mingeid jutukesi ikka aeg-ajalt kriban nagu kohe ka järgmine...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment